Nanorobootika

Nanorobootika on robootika haru, mille eesmärgiks on luua masinaid või roboteid suuruses 0,1–10 mikromeetrit (10⁻⁶ m), lähenedes nanoskaalale (10⁻⁹ m). Täpsemalt viitab nanorobootika nanotehnoloogia erialale, kus projekteeritakse ja ehitatakse nanoroboteid, mis koosnevad nanoskalaarsetest või molekulaarsetest komponentidest. Kuigi nanorobootikale on ennustatud tulevikku nanomeditsiinis ja molekulaarses sünteesis, on võimalike nanorobotite kuju ja täpsed ülesanded veel ebaselged. Tänapäeva teadmistega on saanud võimalikuks luua nanorobootilisi süsteeme ja liidestada neid makromaailmaga. Välja töötamisel on viisid, kuidas rakendada lisafunktsioone nagu tehisintellekti, replikatsioonivõimet ja mehaanilis-keemilist sünteesi.

Nanotehnoloogia inseneri Eric Drexleri sõnul on lõppeesmärgiks molekulaarne tootmine, mille keskmeks on komplekteeriv koostur (ingl assembler) – mistahes nanoseadmeid ja -roboteid valmistav universaalne arvutijuhitav seade, mis on võimeline ka iseennast reprodutseerima. See sarnaneks ribosoomidega elusrakus. Võib öelda, et looduses on nanotootmissüsteemid juba omal viisil olemas. Neid matkides oleks teoreetiliselt võimalik sarnaseid süsteeme ka molekulaartootmises kasutada. 

Nanorobootikale on pannud aluse sellised varasemad avastused nagu skaneeriv tunnelmikroskoopia (STM) ja nanomaterjalide süntees (fullereenid, süsiniknanotorud).